Ühel külmal talvepäeval tõi  Malle mulle oma mantli, palvega teha sellele tikand. Muster oli ka valitud, värvid ja tehnikad jäid minu otsustada.  Et Malle on ise  hästi julge ja tõeliselt värvikas inimene, kes on lausa loodud erksate värvide kandmiseks, siis otsustasin ka tikandi teha puhastes ja tugevates toonides, unustades kõik pastelsed ja viisakad värvilahendused selleks korraks lihtsalt ära!

Kuna muster meenutas mulle mõnes detailis vanemat tüüpi Muhu tikandit, siis kasutasin suurte õite tikkimisel ka natuke tehnikat, mida olen näinud vanematel Muhu tikanditel. Üldiselt aga tikkisin selle töö üsna vabalt, just nii nagu tuju tuli – oli ju Malle mulle jätnud vabad käed!

Tikand mantli allservas ees  (hõlmade ääre) ja taga (seljaõmbluse lõhiku juures) on sarnane, ainult natuke vahetasin värve.

Ja ma loodan, et saan siia millalgi panna ka pildi, kus mantel on oma õige omaniku seljas.

Hea sõber on vahel hädas – hektaritesuurused  aiatööd varahommikul on aastatega  randmed haigeks teinud. Mina aga ostsin kunagi Tallinnast lõnga, mis müüja sõnadel on liigestele eriti hea. Heegeldasin siis  randmesoojendajad – kaugel see aiatööde hooaeg  enam on. Mingit mustrit ei kasutanud – on teised sellised suvaliselt heegeldatud, just nii, nagu tuju ja tunne teha tahtis.  Välja tulid sellised:

Sel korral siis kampsun kireva lillekimbuga.

Ene soov oli saada hästi rikkalik-külluslik  ja värviline tikand,  aga mitte päris selline traditsiooniline “punane moon rinnal”. Nuputasime siis kahekesi välja mustri (mis muidugi muutus töö käigus…)

ja läkski tikkimine lahti!

Kõige suurem lillekimp (ja botaanilist tõde siit otsida ei maksa – kõik lilled õitsevad korraga nagu ühes korralikus unistustekimbus olema peabki):

Väiksem, valdavalt kevadlillede kimbuke õlal:

Ja natuke õisi ka kaelale, et lepatriinudel ikka oleks kuhu maanduda…

Ja et tegemist on tõeliselt naiseliku  kampsuniga, siis väike pits varrukaotstesse ka!

Mõned fragmandid veel tikandist:

 Ettepaneku kirjutada paelaraamatu tegi mulle kirjastus Koolibri (aitäh, Maimu!) ja ma haarasin sellest võimalusest rõõmuga kinni (kahtlusteperiood oli muidugi ka aga selle  lihtsalt surusin maha…). Suvi ja sügis möödus  katsetades, punudes, pildistades  ja kirjutades ja see oli tegelikult väga tore töö, pealegi õppisin ma ise selle käigus ka üksjagu juurde. Et raamatus on palju pilte ka  paelte kasutamisvõimalustest, siis  oli terve meie pere raamatu koostamisega seotud – modellidena olid lapsed  asendamatud (seda enam, et tegu on ju ikkagi lastele mõeldud raamatuga) ja Kristiina fotograafiaalast abi vajasin ma ka alalõpmata. Ja suured tänud ka  headele  õpetajatele, sõpradele ja kaasaelajatele  TuleLoost, kes minuga toredasti raamatu ilmumisele kaasa rõõmustasid!

Raamatusse saab natuke piiluda siit.

Ja mõned pildid:

Ega ei olegi midagi muud vabanduseks öelda, kui et nunovilditükke oli kodus veel ja  mündikotikeste tegemine hakkas liiga  meeldima.

Kui kõik ülejäänud on nunovildist, siis ruuduline kotike on vanast vanutatud villasest sallist tehtud.

Ja karta on, et raha kõikidesse kottidesse mul omal ei jätku, seega osa kotte tuleb küll  sõpradele kinkida.

Kui Malle meile kumihimo tehnikas paela punumist õpetas, tundus see mulle lihtsalt üks  punumine. Tasapisi hakkas asi aina rohkem meeldima ja nüüdseks on sellest “kettal keerutamisest” saanud tõeline sõltuvus – igal vabal hetkel muudkui ketas kotist välja ja punuma! See on tõeliselt hea käsitöö, ei vaja mingeid spetsiaalseid vahendeid, sest  ketta võib teha ise näiteks  klaasialusest või matkamatitükist. Tegemist on ka hea ajaviiega lennureisil, sest ketas ei ole kindlasti pagasis keelatud ese.

No ja nüüd ma siis muudkui  punun, näiteks kaelakeesid…

Või mobiilipaelu…

Ja mida kõike nende punutud paeltega  teha ei anna!

Et kohe-kohe on käes maasikahooaeg, siis tuleb selleks magusaks ajaks  vaim valmis panna ja miks mitte teha seda näiteks maasikatega kõrvarõngaste abil!

Tikitud on maasikad muidu traditsioonilises  Muhu tikandi stiilis aga et trenditeadlikud nõuandjad arvasid, et maasikaehted peaksid olema ikka ruumilised ja mitte lihtsalt “maasikapildiga latakad kõrvas”, siis tikkisin osad rohelised lehekesed “õhku”.

Külli kõrvas nägid maasikad igatahes päris isuäratavad välja!

Olen olnud sügisest saati projekti “Käsitööga tööle 2″ Tartu rühma tugiisik ja esmaspäeval on Viljandis pidulik lõpetamine. Projekti lõpuks peab kõigil  valmima lõputöö ja nii olin minagi viimasel ajal sellel lainel.

Plaanid peas muutusid pidevalt aga algusest peale olin kindel, et tuleb miski tikitud ja praktiline asi. Ja et meil, käsitöölistel, on praegu ehteaasta, siis tegingi ehtetikandiga kaunistatud kleidi.

Tikand on fragment suure sõle mustrist (ERM A 329:27) ja mina joonistasin mustri  maha  Ilmari Mannineni raamatust “Eesti rahavariiete ajalugu” jooniselt 353.  Et tegemist on ikkagi pidulikumat sorti kleidiga, siis tegin ta naturaalsest  siidist ja tikkisin ka siidiniidiga, mille harutasin teisest  siidkangast.

Ja et see  on ikka üks üsna roosa kleit, siis selle  kleidi tegin tütrele ja ta kaunistab seda kleiti imearmsasti!

Ja tassi sain ka valmis! Tahtsin teha mitte liiga suurt ja rasket kruusi ja soov oli saada kruusile servale ka sälguke teepaki nööri jaoks (sest mina olen üks neid inimestest, kellel alati teepakk koos nööri ja sildiga tee sisse upub). No ja värviga on mul ikka nii, et kui ma ei tea täpselt, mis värvi teha tahaks, siis ma teen alati sinise. Pitsimuster tassil on mu enda nipeldatud pitsiga vajutatud ja põhja all on peidus ka veel Oma Märk.

Tuhat tänu Ailile, kes kutsus, õpetas, soovitas, ahjus küpsetas ja organiseeris ja tänu kellele on minu hommikukohv tassis, millist ei ole mitte kellelgi maailmas!