Ega ei olegi midagi muud vabanduseks öelda, kui et nunovilditükke oli kodus veel ja mündikotikeste tegemine hakkas liiga meeldima.
Kui kõik ülejäänud on nunovildist, siis ruuduline kotike on vanast vanutatud villasest sallist tehtud.
Ja karta on, et raha kõikidesse kottidesse mul omal ei jätku, seega osa kotte tuleb küll sõpradele kinkida.
Kui Malle meile kumihimo tehnikas paela punumist õpetas, tundus see mulle lihtsalt üks punumine. Tasapisi hakkas asi aina rohkem meeldima ja nüüdseks on sellest “kettal keerutamisest” saanud tõeline sõltuvus – igal vabal hetkel muudkui ketas kotist välja ja punuma! See on tõeliselt hea käsitöö, ei vaja mingeid spetsiaalseid vahendeid, sest ketta võib teha ise näiteks klaasialusest või matkamatitükist. Tegemist on ka hea ajaviiega lennureisil, sest ketas ei ole kindlasti pagasis keelatud ese.
No ja nüüd ma siis muudkui punun, näiteks kaelakeesid…
Või mobiilipaelu…
Suur suvine internetivabadus on seljataga ja aeg ka blogil puhkus lõpetada.Käsitöösuvi möödus seekord paelte punumise tähe all – üks suurem paelatöö on teoksil ja selle raames sai üksjagu erinevaid paelu punutud ja ka uusi tehnikaid õpitud.
Ja mida kõike nende punutud paeltega teha ei anna!
Täna algab Tartus ehtefestival “Ilu asi” 2011. Palju vahvaid näitusi, töötubasid ja ehtelaat ka veel. Homsel Edevuse laadal võib näha ja osta mitmete disainerite ja kunstnike ehteid ning sinna on plaanis teha väike ehteväljapanek ka käsitöölistel. Seda siis mõttega, et sõltumata lemmiktehnikast, ehteid võib teha igal moel – kududa, heegeldada, viltida, punuda aga ka voolida savist või väänata metallist. Mina siis omalt poolt näitan, et ehteid võib ka tikkida.
Et kohe-kohe on käes maasikahooaeg, siis tuleb selleks magusaks ajaks vaim valmis panna ja miks mitte teha seda näiteks maasikatega kõrvarõngaste abil!
Tikitud on maasikad muidu traditsioonilises Muhu tikandi stiilis aga et trenditeadlikud nõuandjad arvasid, et maasikaehted peaksid olema ikka ruumilised ja mitte lihtsalt “maasikapildiga latakad kõrvas”, siis tikkisin osad rohelised lehekesed “õhku”.
Külli kõrvas nägid maasikad igatahes päris isuäratavad välja!
Olen olnud sügisest saati projekti “Käsitööga tööle 2″ Tartu rühma tugiisik ja esmaspäeval on Viljandis pidulik lõpetamine. Projekti lõpuks peab kõigil valmima lõputöö ja nii olin minagi viimasel ajal sellel lainel.
Plaanid peas muutusid pidevalt aga algusest peale olin kindel, et tuleb miski tikitud ja praktiline asi. Ja et meil, käsitöölistel, on praegu ehteaasta, siis tegingi ehtetikandiga kaunistatud kleidi.
Tikand on fragment suure sõle mustrist (ERM A 329:27) ja mina joonistasin mustri maha Ilmari Mannineni raamatust “Eesti rahavariiete ajalugu” jooniselt 353. Et tegemist on ikkagi pidulikumat sorti kleidiga, siis tegin ta naturaalsest siidist ja tikkisin ka siidiniidiga, mille harutasin teisest siidkangast.
Ja et see on ikka üks üsna roosa kleit, siis selle kleidi tegin tütrele ja ta kaunistab seda kleiti imearmsasti!
Täiesti tühjalt kohalt tekkis mul umbes kuu aega tagasi soov saada endale Päris Oma Tass. Pöördusin siis murega hea sõbra ja keraamiku Aili Palmi poole ja Aili kutsus mind kohe soovitud tassi hoopis ise tegema. No loomulikult haarasin võimalusest ja kaks aprilliõhtut veetsingi keraamikatöötoas. Ja need olid tõesti ühed väga mõnusad õhtud heas seltskonnas ja täis isetegemiserõõmu!
Ja tassi sain ka valmis! Tahtsin teha mitte liiga suurt ja rasket kruusi ja soov oli saada kruusile servale ka sälguke teepaki nööri jaoks (sest mina olen üks neid inimestest, kellel alati teepakk koos nööri ja sildiga tee sisse upub). No ja värviga on mul ikka nii, et kui ma ei tea täpselt, mis värvi teha tahaks, siis ma teen alati sinise. Pitsimuster tassil on mu enda nipeldatud pitsiga vajutatud ja põhja all on peidus ka veel Oma Märk.
Tuhat tänu Ailile, kes kutsus, õpetas, soovitas, ahjus küpsetas ja organiseeris ja tänu kellele on minu hommikukohv tassis, millist ei ole mitte kellelgi maailmas!
Tekkis vajadus kõik käsitöökavandid, -kirjeldused ja -ideed kokku korjata ja siis kuhugi vahele panna. Tegingi siis selleks “kogunemiskohaks” käsitöömapi.
Võtsin mõned pakutrükitehnika tööproovid, õmblesin need paksule puuvillasele riidele (ja õmblemisega läksin hoogu ja tegin riide natuke triibulisemaks ka) ja siis panin kõik selle ühe poest ostetud kiirköitja kaante ümber. Natuke nuputamist ja sai õmmelda küll nii, et kaaned on üleni riide sees. Enne õmblemist eemaldatud kiirköitmismehhanismi neetisin lõpuks tagasi ja valmis ta saigi.
