Munakaunistusmaania

Mitte et see nüüd oleks kõige vajalikum ja praktilisema väärtusega asjake aga ikkagi –  sel ajal, kui kõik mune värvisid, mina meeleheitlikult niplasin, et saada valmis elu esimene pitsiline munakaunistus!

Maania tabas mind niplispitsikojas, kus juba veebruaris kõik munakaunistusi niplama kukkusid ja kuna see tõbi niplajate seas ilusti levis, siis sain minagi muidugi nakkuse.

 

Õppimiseks ja harjutamiseks oli munakaunistus väga hea, sai igasuguseid erinevaid võtteid proovida ja muidugi selgus ka, et ilusa ja ühtlase lõpptulemuse jaoks tuleks  kaunistada ära ikka vähemalt pool kausitäit mune…

 

Aga no eks vigadest õpitakse ja lõppkokkuvõttes jäin ma rahule ja munakausis nägi pitsirüüs muna ka täitsa muhe välja!

Häid pühi kõigile!

Vana lubadus

Selles postituses andsin lubaduse, et minu esimene niplispitsi jupike ei jää viimaseks. Nüüd olen ma oma vana lubadust täitma asunud ja juba paar kuud usinasti niplamist õppinud. Selleks on Tartu väga hea koht – meil on MTÜ Hestia, kus Angeelika Nöpsi eestvedamisel on suurepärane võimalus niplispitsi saladustesse süüvida ( ja kus meil  TuleLooLastega on praegu  niplispitsi algõppe kursus poole peal ja seal tehtud töödest kirjutan ma kindlasti edaspidi pikemalt). Ning veel on Tartu Loomemajanduskeskuse alates sügisest avatud   OÜ Niplispitsikoda, mille perenaine Maris Raud igakülgset pitsiabi annab.

 

Ja kui ma Mardilaadal Marise niplisehteid nägin, oli minu soov osata ka midagigi sellist teha nii suur, et talve hakul seadsingi  sammud Niplispitsikotta käevõru tegemist õppima. Eks mul see niplamine siis rohkem selline “Maris, appi, mis ma nüüd teen???” stiilis oli aga valmis see käevõru sai ja mina muidugi jälle uhke ja õnnelik!

 

 

Malle mantel

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ühel külmal talvepäeval tõi  Malle mulle oma mantli, palvega teha sellele tikand. Muster oli ka valitud, värvid ja tehnikad jäid minu otsustada.  Et Malle on ise  hästi julge ja tõeliselt värvikas inimene, kes on lausa loodud erksate värvide kandmiseks, siis otsustasin ka tikandi teha puhastes ja tugevates toonides, unustades kõik pastelsed ja viisakad värvilahendused selleks korraks lihtsalt ära!

Kuna muster meenutas mulle mõnes detailis vanemat tüüpi Muhu tikandit, siis kasutasin suurte õite tikkimisel ka natuke tehnikat, mida olen näinud vanematel Muhu tikanditel. Üldiselt aga tikkisin selle töö üsna vabalt, just nii nagu tuju tuli – oli ju Malle mulle jätnud vabad käed!

 

Tikand mantli allservas ees  (hõlmade ääre) ja taga (seljaõmbluse lõhiku juures) on sarnane, ainult natuke vahetasin värve.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja ma loodan, et saan siia millalgi panna ka pildi, kus mantel on oma õige omaniku seljas.

Randmed sooja!

Hea sõber on vahel hädas – hektaritesuurused  aiatööd varahommikul on aastatega  randmed haigeks teinud. Mina aga ostsin kunagi Tallinnast lõnga, mis müüja sõnadel on liigestele eriti hea. Heegeldasin siis  randmesoojendajad – kaugel see aiatööde hooaeg  enam on. Mingit mustrit ei kasutanud – on teised sellised suvaliselt heegeldatud, just nii, nagu tuju ja tunne teha tahtis.  Välja tulid sellised:

Rahvuslik klassika

Eesti “tikkimismaastikul” on küll nii, et kui poleks  nn. Muhu tikandit, siis meil, tikkijatel, poleks ka tööd.  Vaieldamatult on Muhu tikand meie kõige tuntum ja populaarsem rahvusliku tikandi liik ja seetõttu ka kõige tellitavam tikkimistöö. Et madal- ja mähkpistetikand  on minu absoluutne lemmiktehnika, siis  võimalus kuskile teha karikakraid-maasikaid-rukkililli on just see, mis mu alati rõõmuga nõela  haarama paneb.

Sel korral siis kampsun kireva lillekimbuga.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ene soov oli saada hästi rikkalik-külluslik  ja värviline tikand,  aga mitte päris selline traditsiooniline “punane moon rinnal”. Nuputasime siis kahekesi välja mustri (mis muidugi muutus töö käigus…)

ja läkski tikkimine lahti!

Kõige suurem lillekimp (ja botaanilist tõde siit otsida ei maksa – kõik lilled õitsevad korraga nagu ühes korralikus unistustekimbus olema peabki):

 

Väiksem, valdavalt kevadlillede kimbuke õlal:

Ja natuke õisi ka kaelale, et lepatriinudel ikka oleks kuhu maanduda…

Ja et tegemist on tõeliselt naiseliku  kampsuniga, siis väike pits varrukaotstesse ka!

Mõned fragmandid veel tikandist:

Paeluvad paelad

Minu käsitööaasta 2011 kõige suurem ettevõtmine oli kahtlemata  raamatu kirjutamine. “Paeluvad paelad” ilmus 15. detsembril ja on müügil kõikides raamatupoodides.

 Ettepaneku kirjutada paelaraamatu tegi mulle kirjastus Koolibri (aitäh, Maimu!) ja ma haarasin sellest võimalusest rõõmuga kinni (kahtlusteperiood oli muidugi ka aga selle  lihtsalt surusin maha…). Suvi ja sügis möödus  katsetades, punudes, pildistades  ja kirjutades ja see oli tegelikult väga tore töö, pealegi õppisin ma ise selle käigus ka üksjagu juurde. Et raamatus on palju pilte ka  paelte kasutamisvõimalustest, siis  oli terve meie pere raamatu koostamisega seotud – modellidena olid lapsed  asendamatud (seda enam, et tegu on ju ikkagi lastele mõeldud raamatuga) ja Kristiina fotograafiaalast abi vajasin ma ka alalõpmata. Ja suured tänud ka  headele  õpetajatele, sõpradele ja kaasaelajatele  TuleLoost, kes minuga toredasti raamatu ilmumisele kaasa rõõmustasid!

Raamatusse saab natuke piiluda siit.

Ja mõned pildid:

Hoog sees…

Ega ei olegi midagi muud vabanduseks öelda, kui et nunovilditükke oli kodus veel ja  mündikotikeste tegemine hakkas liiga  meeldima.

 

Kui kõik ülejäänud on nunovildist, siis ruuduline kotike on vanast vanutatud villasest sallist tehtud.

 

 

Ja karta on, et raha kõikidesse kottidesse mul omal ei jätku, seega osa kotte tuleb küll  sõpradele kinkida.

Kumihimo lummuses

Kui Malle meile kumihimo tehnikas paela punumist õpetas, tundus see mulle lihtsalt üks  punumine. Tasapisi hakkas asi aina rohkem meeldima ja nüüdseks on sellest “kettal keerutamisest” saanud tõeline sõltuvus – igal vabal hetkel muudkui ketas kotist välja ja punuma! See on tõeliselt hea käsitöö, ei vaja mingeid spetsiaalseid vahendeid, sest  ketta võib teha ise näiteks  klaasialusest või matkamatitükist. Tegemist on ka hea ajaviiega lennureisil, sest ketas ei ole kindlasti pagasis keelatud ese.

No ja nüüd ma siis muudkui  punun, näiteks kaelakeesid…

Või mobiilipaelu…

Täitsa pael!

Suur suvine internetivabadus  on seljataga ja aeg ka blogil puhkus lõpetada.Käsitöösuvi möödus seekord paelte punumise tähe all – üks suurem paelatöö on teoksil ja selle raames sai üksjagu erinevaid paelu punutud ja ka uusi tehnikaid õpitud.

Ja mida kõike nende punutud paeltega  teha ei anna!

 

Maasikad kõrva ja Ehtefestivalile!

Täna algab Tartus ehtefestival “Ilu asi” 2011. Palju vahvaid näitusi, töötubasid ja ehtelaat ka veel. Homsel Edevuse laadal võib näha ja osta mitmete disainerite ja  kunstnike ehteid ning sinna on plaanis teha väike ehteväljapanek ka käsitöölistel. Seda siis mõttega, et sõltumata lemmiktehnikast, ehteid võib teha igal moel – kududa, heegeldada, viltida, punuda aga ka voolida savist või väänata metallist. Mina siis omalt poolt näitan, et ehteid võib ka tikkida.

 

Et kohe-kohe on käes maasikahooaeg, siis tuleb selleks magusaks ajaks  vaim valmis panna ja miks mitte teha seda näiteks maasikatega kõrvarõngaste abil!

Tikitud on maasikad muidu traditsioonilises  Muhu tikandi stiilis aga et trenditeadlikud nõuandjad arvasid, et maasikaehted peaksid olema ikka ruumilised ja mitte lihtsalt “maasikapildiga latakad kõrvas”, siis tikkisin osad rohelised lehekesed “õhku”.

 

Külli kõrvas nägid maasikad igatahes päris isuäratavad välja!