Sossikud

Külmal talvepäeval ei tee miski muu tuju paremaks kui soojad jalad ja meenutused kevadest. Ja mina saan neid asju hästi ühildada, sest just kevadel me tegime Mallega sossikuid.

Malle on selline loominguline kuduja, et tavaliste sokkide-sukkade vahele mõtleb ta igasuguseid enneolematuid asju välja ja ükskord kudus ta sellised soki ja sussi vahepealsed asjad, mida me hakkasime kutsuma sossikuteks. Ja et oli ilus kevad ja küll küllale ju liiga ei tee, siis ma tikkisin sossikud lilli täis ja lõpuks panime uhked siidipaelad ka peale.

Tikkisin sossikud peenvillaste lõngadega ja üsna suvaliselt, peaasi, et lilledest puudus ei tuleks ja ikka oleks selline natuke toretsev ka. Ja et karvastele villastele asjadele mustrit ette joonistada ei saa, siis ongi selline vabalilletikand.

Ja ainult ilu pärast nad muidugi ka tehtud ei ole – on ikka väga mõnusad ja soojad ka!

K-kotike

Paeltikand – see (juba 15 sajandist pärit!) tikandiliik, mis on levinud kogu maailmas ja oli oma populaarsuse tipul 19. sajandi alguses, pole Eestis väga suurt tähelepanu pälvinud. Võib-olla oleme me oma põhjamaises karguses pisut vähem edevamad nii rikkaliku “lillelisuse” suhtes või oli põhjus lihtsalt sobivate siidpaelte puudumises, aga nii või teisiti on paeltikand üks neist käsitööliikidest, mis meil on suhteliselt hiljuti avastatud ja alles kogub populaarsust.

Kui Katre leidis internetisügavustest paeltikandililledega K tähe, mis talle meeldis, siis mina pidin muidugi kohe proovima midagi sarnast teha ja nii saigi Katre endale K-kotikese. Muuseas ka 18. sajandil tehti kõige sagedamisni paeltikandis kreemikasvalgeid õite ja oksakestega kotikesi!

Kuna siidpaelu meil siiani saada pole, siis paeltikkisin atlaspaeltega (paelte hankimisel tasub silmas pidada, et mida õhem ja pehmem pael, seda mõnusam tikkida) ja kasutasin lisaks ka iirist ja natuke pärleid.

Kõik ülejäänu oli tehniline küsimus, täpset koopiat ma teha ei plaaninudki ja seega tikkisin nii, nagu tuju ja tahtmine oli.

Ja veel – K-kotikeses ei ole K-kohukesed…

Populaarne proovilapp

Tõenäoliselt on Eestis populaarsuselt teine tikandiliik lilltikandi järel nn. arhailine tikand. Et selle Mulgi-Kihnu taimtikandi joonis ja tikkimistehnika on suhteliselt lihtne (vähemalt võrreldes Muhu tikandiga) ja ka ettevalmistustööd ei ole kuigi aeganõudvad (sest motiive ei ole vaja detailselt ette joonistada, pigem on soovitatav tikkida vaba käega ja sellest tulenev “lopergulisus” ja “viltusus” tuleb lõpptulemusele ainult kasuks) siis on ka arhailise tikandi õpituba üks populaarsemaid, mida ma õpetamas olen käinud.
Et kõikide töötubade läbiviimisega kaasneb alati tööproovide tegemine ja nõnda koguneb neid lapikesi, kus on igasugu motiive ja värviproove, juba üksjagu ja ega nendega suurt midagi hiljem teha pole, siis ma juba mõnda aega tagasi otsustasin, et niisama proovilappide tegemist ma katsun vältida ja üritan alati teha mingi asjalikuma asja. Tegelikkus on muidugi keerulisem ja enamasti on see “asjalik asi” mingi kott või kotike aga no asi seegi!

Ja seega – järgnev läpakakott on tegelikult arhailise tikandi motiivide proovilapp.

Tehtud on töö villasele kangale villase lõngaga ja proovisin kasutada võimalikult õigeid värve (mis foto peal muidugi enam nii õiged ei olegi). Tegelikult ongi minu jaoks arhailise tikandi kõige keerulisem osa värvide leidmine. Madarapunast lõnga tuleb tikutulega taga otsida, õige sinisega on ka üsna kehvad lood ja no tegelikult muidugi tulekski need lõngad ise värvida ja soovitavalt veel taimedega ka, siis alles oleks asi tõesti õige. Aga seekord – proovilapi asi…

Ja edevuse pärast lisasin mõned tutid ja pronkspärlid ka…

Palun tee mulle õnnelik kleit!

Just sellise palvega pöördus minu poole mu tütre väga hea sõbranna ja selle armsa palve taga oli loomulikult soov saada pulmakleit!
Tegemist on kõige vastutusrikkama kleidiga, mis ma teinud olen ja pean ütlema, et kogu selle tikkimise ja õmblemise aja ma tõepoolest püüdsin panna igasse nõelapistesse häid soove ja rõõmsaid mõtteid, et kleit noorele ja imekaunile pruudile ikka õnne tooks!

Pruudi soov oli saada lihtsalõikeline, soojades sügisestes kollastes-punastes värvides arhailise tikandiga kleit, needsamad värvid kordusid nii pruudikimbus kui ka üldse kogu selles kaunis sügispäevas.
Ja nii me siis mõtlesime ja kavandasime, proovisime ja vaagisime ja lõpuks otsustasime, et tikand tuleb kleidi rinnaesisele

ja ettepoole allserva.

Et pulmakülalised näevad vähemalt tseremoonia alguses rohkem pruudi selga, siis lõppes tikandijoonis mitte õlal, vaid seljataga, väike motiivike sai lisatud ka peigmehe taskurätile.

Kleit ise on naturaalvalgest siidist ja ka tikandid on tehtud siidniitidega.
Ja ma loodan kogu südamest, et Evelit ja Laurit ootab ees just niisama õnnelik kooselu, kui nad seda ise olid sel kaunil päeval!

Tembeldamisrõõm

Suve hakul ilmus Koolibri sarjas “Teeme koos” minu uus raamat “Tegusad templid”.

Lühidalt öeldes on raamat sellest, kuidas ise koduste käepäraste vahenditega valmistada trükitempleid ja mismoodi nendega trükkida. Ja on ka õpetused, milliste looduslike vahenditega saab mustreid ja pilte teha. Lisaks on näiteid trükitud töödest.

Kuna tegemist on eelkõige lastele suunatud käsiraamatuga, siis on õpetused ja tööd lihtsad ja mitte liiga töömahukad, et algajal trükkijal ikka jätkuks tegutsemisrõõmu töö eduka lõpuni!

Ja kui tembeldamine on juba selge ja meeldimagi hakanud, siis võib ka pisut suuremate asjadega kätt proovida.

Raamatu koostamine oli minu jaoks väljakutse eelkõige selles mõttes, et nuputada välja selliseid esemeid, mida saaks kodus trükkida ja mida samas lapsed tõepoolest ka teha tahaksid.

Või midagi sellist, mis tundub põnev teha?
Kuna tembeldamise tehnika on põhimõtteliselt sama, teeb seda siis laps või täiskasvanu, saavad ka juba “suured lapsed” isetegemisrõõmu vilju nautida.

Minu väike soov seda raamatut kirjutades oli (ja sama kehtib ka “Paeluvate paelte” kohta), et äkki õnnestub just niimoodi tegutsema innustades kasvõi mõnele lapsele ja mõneks tunniks näidata, et huvitavaid tegevusi on ka väljaspool arvutiekraani.

Templitrükirõõmu kõigile!

Ema kindad

Kui kevad kuidagi tulla ei taha, siis ega muud üle jää kui meenutada talviseid tegemisi.

Ma tegelikult ei ole üldse suur kuduja ja kui koon, siis selliseid lihtsaid asju nagu salle ja muid sarnaseid. Aga Kristi Jõeste ja Kristiina Ehini “Kirjatud teekond” on nii ilus ja hea raamat, et juba pelgalt selle kättevõtmine tekitab vastupandamatu soovi kindaid kududa!

No soov sooviks aga minu oskused jätsid kõvasti soovida ja millal ma viimati kindaid kudusin, ei mäleta ma ise ka enam. Ja nii siis juhtuski, et kujutluses olid ikka väga ilusad kindad aga tegutsema asudes ma pusserdasin ja harutasin ja pettusin ja lõpuks tulid sellised. Natuke sai veel pärast peale tikitud, muidu oli ranne kuidagi eriti hale. Aga lõpuks said kindad valmis ja jõuluvana kaudu emale kingitud ja see, et neist said ema kindad, on asja juures veel kõige toredam, sest ema oli oma uute kinnastega täitsa rahul ja polnud kiitusega ka kitsi.

Mulle tegelikult üldse meeldib oma tegemisi emale näidata või hoopis talle kinkida, sest ema ju alati truult tunnustab ja kiidab ja niimoodi jääb isegi sellisest tööst, millega ise palju vusserdasid ja rahul ei ole, ikkagi lõpuks meelde suur isetegemiserõõm ja teadmine, et polnudki kõige hullem! Aitäh, ema!

Rahulikku und

Väikese inimese sünd on alati nii südantsoojendav sündmus ja tekitab alati soovi uuele ilmakodanikule ka midagi uut teha. Seda enam, kui beebi sünnib väga heal ja kauaegsel sõbral.

Ehkki ma pole suur lapitöö tegija (pigem  täitsa algaja), oli tahtmine  ikkagi suur ja nii ma julge hundina titelapiteki kasuks otsustasingi.

Tekk on puuvillastest kangastest, kokku pandud kõige lihtsamatest ruutudest ja  väikese peenikese siksakpaelaga kaunistatud. Aga et ma päris ilma tikkimata ju ka ei saa, siis keskmisele ruudule tegin tekiomaniku monogrammi.

Et ilusaid kangaid on kapis (poodidest rääkimata…) üksjagu veel, siis ilmselgelt viimaseks tekiks see ei jää…

Seniks aga,  ilusaid unenägusid, Alexander Johan!

Trish Burr ja tikitud roosid

Trish Burr on üks imeline tikkija, kelle suurepäraseid raamatuid võib küll igale tikkimishuvilisele soovitada. Peale ilusate mustrite on tema raamatute suurim väärtus just väga detailsed tikkimisõpetused – ettekujutus kuidas tikandite imelised lilleõied oma värve muudavad, tehakse puust ja punaseks!

 

Et mul on riiulis Trishi raamatuid mitu, siis loomulikult tekkis ka vastapandamatu soov mõnda mustritest tikkida.

Valisin raamatust Crewel and Surface Embroidery: Inspirational Floral Designs mustri 16 – no selline ilus ja väikekodanlikult roosiline (sellel lehel võib näha Trishi enda tikitud lillekimpu) ja et meie Saaremaa suvekodus on roosiline tapeet, siis sinna seinale ta läkski.

 

Tehniliselt üritasin tikkida võimalikult  õpetust järgides, värvidega nii hästi ei õnnestunud, sest siis oleks pidanud omama pea kogu DMC mulineede värvivalikut ja veel hulga teisi tikkimisniite, mida meil saada pole.

 

 

 

 

 

 

 

Lõppkokkuvõttes ma ei mäletagi mitut eri tooni mulineed ma kasutasin aga  poolesaja kandis kindlasti.

Pistetest kasutasin õite ja lehtede  tikkimisel valdavalt mähk- ja madalpistet, väikesed lehed on tikitud pistega, mis ingliskeelsetes raamatutes on nimega fly stitch (eesti keeles olen kohanud nime kärbespiste). Erinevalt enamustest  meie rahvuslikest lilltikanditest, kasutatakse nii Hiina siiditikandi kui ka paljude Inglise tikkimistehnikate juures õie- ja lehe väliskontuuride ettetikkimist, mis hiljem üle tikitakse ja see teeb motiivi servad reljeefsemaks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tikand on tehtud  mulineedega linasele riidele ja töö tegemiseks kulus orienteeruvalt 40 tundi. Veel mõned lähivaated:

Ja ega ma oskagi muud öelda, kui et tegemist oli  suvise tubase tööga ja vihmased aga valged suveõhtud on tikkimiseks just nagu loodud!

 

 

 

Roosa ootamine

Ei mäleta kust ostetud puuvillane roosa efektlõng, jämedad vardad ja ootamised praamisabas ning valmis see sall saigi. Kootud kõige lihtsamas ripskoes ja ilma igasuguste trikkideta- lihtsalt narmastega ristkülik. Terve igaviku oli mul see töö autos ja kui kuskil väiksemgi ootamine tekkis, siis oli hea võtta – ei mingit mustrit ega ridade lugemist, muudkui koo!

Ja siis seisis ta mul tükk aega kodus kasutamata, enne kui avastasin, et tegelikult on väga hea pehme ja isegi soe sall ja ilusat värvi ka veel ja sobib jahedal ajal suurepäraselt üle visata. Nüüd on sall jälle pidevalt autos – ja sel suvel oli küll kogu aeg vaja…

Vöötöö

Meil,  TuleLoolastel, on sel aastal kaks pähklit pureda – kirivöö ja niplispits selgeks! Ega pole kumbki tehnika just kõige kergemate killast aga julged hundid, teadagi, on vöötatud ja pitsides!

Algas meie vöökoolitus põneva päevaga Eesti Rahva Muuseumi
kogusid tuhnides, kus igaüks endale meelepäraseid ja südamelähedase paikkonna vöid uurida sai.  Edasi õpetas Piia Rand meid vöömustreid üles joonistama ja jaanuar algas meil juba tõsise vöötegemise tähe all.

Minu väljavalitu on muidugi jälle Saaremaalt – Kihelkonna kirivöö.

Et Erinevaid Kihelkonna rahvarõivaid on mul kodus nüüdseks juba õige mitu komplekti, siis pole ka vöid kunagi liiast. Iseenesest oli see vöö õppimiseks hea – lihtsa mustriga, mitte liiga lai ja ülearu pikka ma ka ei teinud. Originaalvööl on halli linase lõime asemel sinine aga et mul sobivat sinist hankida ei õnnestunud, tegin halliga ja tulemus pole mu meelest üldse mitte paha.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõige raskemaks osutus minu jaoks vöö ühtlase laiuse hoidmine, eks ta natuke ikka lainetab ka mul aga lõppkokkuvõttes ma leidsin oma esimese vöö täitsa tütre kaasavarakirstukõlbuliku olevat!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Suured tänud Piiale õpetamast ja Merlele projektiga möllamast! Uus vöö on juba telgedel!